teisipäev, 18. august 2015

Mõtlesin nüüd lõpuks ennast kokku võtta ja oma blogile punkt ka panna.
Täna 2 kuud tagasi oli mu senise elu kõige kohutavam päev. Kõige nuturohkem päev. Kõige valusam päev. Kuid samas ka siiraid emotsioone täis päev.
Lahkuda oli tõesti väga valus. Juba paar nädalat ei suutnud ma seda mõtet, et ma kohe minema pean, peast ära saada. Nautisin neid viimaseid nädalaid täiel rinnal, olin sõpradega, perega ja käisin ikka korralikult peol jne. Mul oli ka MEGA lahe ärasaatmispidu, kus oli üle 100 inimese. Kuid samas sai nendel nädalatel ka ikka päris korralikult nutetud, sest emotsioonid olid nii sassis. Mõnes mõttes tahtsin koju, kuid samas ei suutnud ma seda reaalset mõtet pähe võtta, et ma nüüd kohe peangi minema ja oma sealse elu ja lähedased inimesed maha jätma. Eelviimasel päeval oli täpselt isa sünnipäev ja selle puhul tulid vanaema ja vanaisa ka meile külla. Aga sünnipäevalapse asemel sain hoopis mina palju kingitusi.. Juba varem sain tädidelt igasugu armsaid väikseid kingitusi.
Viimaseks ööks lükkasime õdedega voodid kokku ja mina magasin keskel (väiksema õe mõte, AWW). Kuid ega magada ma eriti ei saanudki, lihtsalt ei suutnud. Hommikul olin kohe vara üleval ja kõhus keeras meeletult. Koolis läks kõik iseenesest hästi ja väga kurb ma ei olnudki, sest mulle polnud see kõik ikka veel täiesti kohale jõudnud. Peale kooli läksin oma kõige paremate sõpradega enda juude sööma ja olime niisama mõne tunni koos. Käisin ka apteegis (sest kodus pole peaaegu mitte kellelgi kaalu ja kõik käivad ennast kogu aeg apteegis kaalumas) oma pagasit kaalumas ja see oli täpselt õiges kaalus. See päev ma siestat ei maganud, sest ei tahtnud ühtegi minutit enam raisata :D Õhtupoolikul tulid jälle need samad sõbrad kõik minu juurde veel mate't jooma. Ja siis hakkaski see kõige hullem osa pihta. Inimesed hakkasid järjest sõnumeid saatma ja helistama ja see tähendab, et mina ainult nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin. See kestis kodus umbes 3 tundi. Vanaema helistas ja ainult nuttis teiselpool toru, tädid samamoodi. Ma ei oleks elu sees arvanud, et ma teistele nii kalliks võin saada.. ja vastupidi, nemad minule. Sain sõbrannadelt kaelakee ja pildi ja igaüks neist kirjutas mulle kirja, mida ma seal ei hakkanud isegi avama. Siis jõudis kätte see aeg, kus pidime kõik mu asjad autosse tõstma ja mina pidin oma armsaks saanud koduga hüvasti jätma. Koera oli ka meeeeeletult raske maha jätta.
Bussijaama tulid veel mitmedmitmed sõbrad, tuttavad, tädid ja peaaegu kõik kohalikud yfukad. Rääkisime juttu, kallistasime jne jne. Sain teada, et mu buss hilineb tund aega. Ma ei teadnud, kas see on hea või halb. Tahtsin oma inimestega võimalikult kaua koos olla, kuid samas ei jõudnud ma enam seal ennast piinata ja tahtsin üksi olla. Kuid kui see buss üks hetk sinna ette keeras, siis läksid mul põlved nõrgaks ja mul oli selline tunne, nagu surm oleks saabunud..:D Kõik mu sõbrannad nutsid, õed, ema, isegi 2 poisist sõpra olid pisarad silmis olnud (wow:D) ja loomulikult nutsin ka mina. Kallistasime kõik koos. Ma lihtsalt ei suutnud sinna bussi astuda. Mu asjad pandi bussi ära ja siis mu isa lihtsalt tõstis mu sinna bussi, sest ma lihtsalt PIDIN sinna bussi minema. Kõige valusam oli see hetk, kui ma nägin oma sõbrannasid keset teed nutmas ja õde karjumas, et ta armastab mind väga ja siis sinna nutma jäämas, samal ajal kui ma ise bussis samamoodi nutsin. Kohutav oli mõelda, et nüüd ma ei näe neid enam piiiikkkka aega. Kui nüüd järele mõelda, siis võisid bussisolijad mind ikka päris veidralt vaadata lol :D Tegelikult aitasid nad mul asjad ära panna ja aitasid mu ilusti istuma. Süüdistasin selles kõiges isennast. Mõtlesin, et kui ma poleks oma vahetusaastasse nii sisse elanud, poleks mina ega  teised nii meeletult haiget saanud, sest igaühega nii ei lähe.
11h pärast jõudsin Buenos Airesesse ja seal oli mul vastas üks YFU vabatahtlik, kes mu kontorisse viis. Seal olin arvutis ja pärast tulid teised töötajad ka kontorisse. Sõime koos veel viimast korda milanesat ja siis oligi aeg lennujaama minna. Mind viidi lennujaama ära ja aidati check-in ära teha ja siis jäin ma mõneks tunniks üksi. Aeg läks tegelikult kiirelt ja varsti olingi ma juba Pariisi lennujaamas nutt kurgus elu eest jooksmas, sest kartsin, et jään lennukist maha. Aga õnneks jõudsin ma siiski 10 min enne õhkutõusu viimase inimesena lennukisse..
Eestis sain sellise mõnusa uudise, et mu kohver on kadunud :) See oli eriti vahva uudis, sest kui te mäletate, läks mul ju ka Argentiinasse minnes kohver kaduma. Kuna ma olin üliväsinud ja üldse oli just palju juhtunud, ajas see mind eriti närvi. Õnneks sain selle juba järgmise päeva õhtul tagasi, sest tegin seal infoletis natuke kurjemat häält..
Kui te ei teadnud, siis mõtlesin oma kojutulekuga teistele üllatuse teha. Ainult emme ja Kaido teadsid. Niiiiiii lahe oli teisi inimesi näha, kui nemad mind nägid!!! Mega armas. Poleks uskunudki, et niimoodi reageeritakse ja ausaltöeldes oli see niii südantsoojendav :) Väga hea oli ka oma inimesi jälle näha.
Nüüd olen kodus olnud juba 2 kuud ja mul on kõik hästi. Kuigi mul oli ja on oma vahetusaastast raske üle saada (tegelikult ma arvan, et ma ei saa ja ei tahagi sellest kunagi üle saada), siis olen ma 100% rahul, et ma selle ette otsustasin võtta ja selle tõepoolest ära tegin. Kindlasti oli see mu elu parim kogemus ja ma olen tänu sellele meeletult kasvanud ja õppinud. Kuna mu hostõde oli ja on mu parim sõbranna, siis temaga suhtlen ma iga päev ja siiani räägime me kõigest. Selle üle on mul ainult hea meel, sest seda meievahelist asja ma ei tahaks mitte kunagi kaotada. Muidugi suhtlen teiste pereliikmetega ja oma sõpradega suhtlen whatsappis ja vahel ka skypeme. Eks ma olen ikka siin kodus olles ka pisardanud, kuid kõik on tegelikult väga korras. Mu vahetusaasta lõpp oli küll kurb ja väga raske mu jaoks, kuid siiski oli see 10 kuud parim aeg mu elus.
Eestis jätkan YFU vabatahtlikuna. Olen juba mõnel üritusel käinud ja nende inimestega on alati superlahe koos olla ja kõik viitsivad alati teiste lugusid kuulata ja enda kogemustest rääkida. Homsest olen Belgiast Viljandisse tuleva vahetusõpilase tugiisik, mille üle on mul ka väga hea meel!!
Soovitan teil vahetusõpilaseks minna juba selle pärast, et aru saada, mis see tegelikult on. Olen nüüd ise ka täiesti veendunud, et enne sa seda kõike täielikult mõistma ei hakkagi, kui ise selle läbi teed. Muidugi võib vahetusaasta halvasti minna, kuid samas võib see ka nii hästi minna, nagu minul läks. Ma ausalt ei valeta, kui ma ütlen, et see on parim, mis mu elus juhtunud on!!
Kui sul kaaluvad peas mõtted minna vahetusõpilaseks, siis näiteks praegu on väga hea aeg sellega tegelema hakkamiseks. Järgmisel suvel saaks juba ära minna ja raha kokku ajamiseks on ka aega. Ja kartuse kohta seda, et kõik kardavad. Kui sul on võimalust vahetusõpilaseks minna, siis soovitan ma see kindlasti ära kasutada.





















Kuigi ma pole just parim blogipidaja, siis loodan, et teil oli mu blogi siiski tore lugeda :)


teisipäev, 19. mai 2015

Ahora que me queda menos de un mes en Argentina, decidi escribir algo en castellano. Esto es para mis amigas, amigos, familia etc. Espero que me entiendan.
Este año fue lo mejor de mi vida. No fue facil, ni cerca a esto. Vengo de un pais mucho mas chico y con una cultura y historia muy distinta. No se cuantas veces me preguntaron si vine a Argentina porque hay mucha joda. No. Argentina es mucho mas para mi. La gente, naturaleza, cultura, comida (asado y fernet..) etc son increibles. No estoy diciendo que todo es perfecto en este pais, pero si les quiero decir, que estoy totalmente enamorada de Argentina y siempre la llevare en mi corazon!

Estoy viviendo con una familia muy amorosa. Me aceptaron como soy y me hacen sentir que realmente soy uno mas de la familia. Los agradezco mucho por escucharme y ayudarme siempre, por darme muchos recuerdos y por enseñarme tantas cosas. Es muy lindo tener una familia grande y mas lindo todavia, es saber que te quieren en esa familia. Melina y Ana Laura van a ser mis hermanas para siempre, ni la distancia nos separa!!! Anita tiene 13 años, pero es increible que bien que nos llevamos. A veces siento que tenemos la misma edad. Pasamos tardes super lindas con ella.

La escuela es mas divertida que nunca. Es dificil y algunas de las profesoras me retan, pero me gusta ir a la escuela porque mis compañeros son lo mas. Aunque a veces me hacen pasar vergüenza y me joden muchisimo, me hacen reir como una loca. Lo que los voy a extrañar no esta en los libros.
Quisiera estar con ellos todo el año. El año pasado, una de las primeras cosas que me dio mucha emocion fue lo que es quinto año. El dia del estudiante, las serenatas, etc me dieron piel de gallina. Daria todo para estar aca esos dias, pasarlos con mis compañeros! Me pongo super triste porque pierdo el mejor parte de quinto.

Todavia no puedo creer que encontre amigas tan buenas como Melina, Eliana, Angie, Flor, Cande, Virgi, Tami, Luci, Vale y Ori. Siempre estuvieron para mi. Siento que siempre fui una de ellas. Son unas personas hermosisisimas, por afuera y por dentro. No las veo un fin de semana y ya las extraño, no quiero ni saber como las voy a extañar cuando me vaya. Me da mucho miedo la distacia, pero quiero que se sepan que siempre, pero siempre voy a estar para ellas. NUNCA las voy a olvidar porque creo que es imposible olvidar alguien que te dio tanto en la vida. Gracias por enseñarme tantas malas palabras!!!

Melina es la persona mas parecida a mi. Nunca pense que se puede confiar tanto en alguien. No existe nada mejor que tener una persona que sabe todo de vos y que vos sabes todo de ella. Cuando me pasa algo, ella es siempre la primera a quien le cuento. Cuando nos peleamos, no puedo estar enojada mas de 15 minutos porque ya tengo algo que decirle. Estamos juntas todo el dia y hacemos casi todo juntas, pero nunca me canso de ella. Me hace reir hasta que lloro en el piso y no puedo ni moverme. Si existe ´´un alma en dos cuerpos´´, es eso. No la olvido nunca. Quiero que este conmigo hasta el fin!!! Es una de las personas mas importantes de mi vida.


Durante mi año de intercambio, cambie mucho como persona. Senti, pense, hice muchas cosas.  No soy la misma persona que era antes. Creo que ir solo a vivir a otro pais cambia a cualquier persona. Soy mucho mas abierta, independiente, tolerante y por culpa de mis amigas, mucho mas loca y fiestera.. Soy mas feliz.

Voy a extrañar los domingos de asado con mi familia, Camelot, asado, fernet, vino toro con penty naranja y sobrecito, peñas, milanesa, ir a la casa de mi abuela argentina, saludar con dos besos, marcelo tinelli, mate, usar uniforme en la escuela, muuuchas personas.. bueno voy a extrañar todo!!!!

Siempre pense que tenia tiempo para aprender a hablar bien el idioma y aca estoy ahora, no tengo casi nada de tiempo. Creo que hablo bien, pero quiero saber mas. 

No caigo todavia que me queda menos de un mes. Es horrible decirlo, pero bueno. Voy a tratar de disfrutar todo al maximo. Gracias a todos que me hicieron pasarla mejor. Los quiero mucho mucho mucho.




See on ilmselt minu eelviimane postitus. Viimase postituse teen ma Eestis.
Aeg on väga kiirelt mööda läinud. Kogu aeg mõtlesin, et mul veel aega küllaga, et seda ja teist teha, keelt õppida ja mida kõike veel. Nüüd ma siin olen, istun ja mõtlen ainult, et kuhu kurat see aeg kaob.
Raske on sellele mõelda, kuid veel raskem on neid mõtteid peast ära saada.
Kui keegi mult küsib, et kui palju mul veel jäänud on ja ütleb siis, et oi väga vähe, naudi siis, on mul selline tunne, et kõik mu organid tõmbavad kõhus kokku. Kui bussijaama satun, siis tulevad vägisi pähe mõtted, et varsti olen mina siin oma pere ja sõpradega hüvasti jätmas.
Kõige hullem on see, et keegi ei tea, kunas ma neid uuesti näen. Võin ju küll planeerida, et järgmine aasta tulen tagasi, aga nagu elu näitab, võib kõike juhtuda. 1 aasta on lühike, aga nii pikk aeg.
Vahel mõtlen, et äkki ma elasin oma vahetusaastasse liiga sisse. Mu siinsed sõbrad ütlevad, et ma olen täiesti argentiinlaseks muutunud, et see on täiesti haige, kuidas ma keelt olen õppinud, sest ma räägin samade sõnadega (släng jne) nagu nemad. Mul pole elusees sellist sõpra olnud, nagu seda on mu hostõde. Ma ei teadnud, et selline sõprus üldse olemaski on. Ta on ülisuur osa minu igapäevaelust. Me teeme põhimõtteliselt kõike koos ja me ei väsi üksteisest ära. Ma ei taha isegi sellele mõelda, kuidas ma temast puudust hakkan tundma.
Ja kui minust endast rääkida, siis ei ole ma kindlasti enam see sama Vanessa, kes ma olin varem. Ma ei oska isegi seda sõnadesse panna, aga kõik on lihtsalt teistsugune. Mu mõttemaailm on muutunud. Kõik on muutunud. Oskan kõike rohkem väärtustada.
Soovitan kõigil vahetusõpilaseks minemist. Ma ei suuda veel uskuda, et ma tegelikult ka siia jõudsin, aga see on parim asi, mis mu elus juhtunud on. Suur osa su vahetusaastast on su enda teha. Ja muidugi oleneb palju ka su vahetusriigist, linnast, sõpradest, koolist jne. Ma olen saanud omale täiesti imelised sõbrad, saan hostperega väga väga väga hästi läbi. Siinsed inimesed hoolivad minust ja mina neist.
Üleüldiselt läheb mul hästi nagu ikka. Käin koolis, pidudel, olen sõpradega. Koolis on raske, aga ausaltöeldes kool mulle enam väga korda ei lähe. Muidugi õpin, teen kodused tööd ära jne, aga teised asjad on mulle hetkel olulisemad.



pühapäev, 1. märts 2015

Perdon, et ma peaaegu kaks kuud blogisse kirjutanud pole, aga see muutub iga korraga lihtsalt raskemaks. Üritan nüüd tähtsamad asjad meelde tuletada.

Buenos Aires
Jaanuaris kutsus Tara mind oma perega Brasiiliasse kaasa, tahtsin väga minna, kuid mu hostpere ei lubanud, kuna ütlesid, et liiga suur vastutus. Ok, arusaadav. Otsustasin, et reisimata ma siin riigis olla ei saa ja seega läksin YFU Goya'ga Buenos Airesesse. Mõnus 12h bussisõitu (+ tagasitulek teine 12h), aga see kõik oli seda väärt.
Kokku olin Buenos Aireses 6 päeva. Käisime igasugustes kuulsates kohtades nagu näiteks Teatro Colon, Casa Rosada, Puerto Madero, Plaza de Mayo, katedraal, Palermo, Club Atletico River Plate ja Club Atletico Boca Juniors jalgpallistaadionitel, Lujani loomaaias jne. Käisime ka niisama linnaga tutvumas, suurtes kaubanduskeskustes, YFU Argentiina kontoris ja palju muud. Need päevad elasime ühes korteris ja ma magasin lihtsalt maailma mugavaimas voodis. Juba lihtsalt selle voodi pärast tahaks tagasi minna. Jõudsin ka klubisse (muidu poleks eriti minulik siin vist..), kuid tuleb tõdeda, et minu siinse kodulinna klubi on 10x lahedam.
Nägin ka üle poole aasta Patrikut ja nii tore oli eesti keeles otse kellegagi rääkida.
Õpetasime Patrikuga ühele saksa poisile roppe eesti väljendeid ja see on täiesti ulme, et tal pole mingisugust aksenti. Oleks nagu eestlasega rääkinud. Ja pealegi ütles ta neid väljeneid alati õigel ajal..
Päevad möödusid kiiresti ja mul oli megamegatore!!! Aga nagu ikka on peale veits pikemalt kodust ära olemist oma koju nii hea jõuda. Well.. mis ma küll Eestisse jõudes siis tunnen. :D

Paso de la Patria, Corrientes
Selles kohas käisime perega (+ veel umbes 10 pere) puhkamas. See ei ole üldse kaugel, veits rohkem kui 3 tundi autoga sõita ja kohal. Ööbisime ''kämpingutes''. Kämping oli kahekorruseline maja, kus on palju ruumi, vannituba, rõdu, köök, elutuba, 2 magamistuba jne. Veel oli kompleksis suur bassein, grillikohad, võrkkiiged, pisike pood jne jne. Iga päev läksime jahimoodi asjadega saarekesele, sõitsime wakeboardiga, tuubiga jne. Tuubil tuli üksi/kahekesi kõhuli olla, juht sõitis kiiresti ja tegi kurve jne ja mina suutsin muidugi niimoodi sellelt tuubilt 50 meetrit läände lennata, et lõin vist kõik oma keha osad kõva laksuga vastu vett (lühikestel pükstel lendas isegi nööp eest ära ja püksid tulid pooleldi maha. Kujutan ette, et kui ma oleks lihtsalt bikiinipükstega olnud, oleks ma ilma nendeta lõpetanud:)) ja tõmbasin mõnusalt vett ninna. But still, väga lahe oli.
Kolm ööd järjest käisime õega rannas ühes kohas, kus said juua jne osta ja pandi kõvasti muusikat ja suht palju inimesi oli. Teisel ööl nägime Patrikut ja ta venda ja olime nendega. Veits veider, et just samal ajal samasse kohta puhkama sattusime oma peredega, aga tuleb tõdeda, et vahetusaasta ongi iiiiigasugu veidraid asju TÄIS.
Ka need päevad läksid kiiresti, aga koju jõuda oli ka tore.
Aa ja ma arvan, et ma pole kunagi Eestis nii pruun olnud, kui ma siin vahepeal olin!!!!


Muidu on elu ikka normaalne. Nädalasees olen niisama sõpradega ja perega, teeme nagu ikka tavaliste inimeste asju. Nädalavahetused on peol käimiseks. Vahel käime vanaemal-vanaisal külas. Vahel juhtub lahedaid asju, vahel on veits igavam. Nagu ikka.
Sõprade-perega rääkides on keel hea, saan aru, räägin. Aga nüüd 11 märts hakkab jälle kool (ilus, tore, hea ja vahva suvevaheaeg saab läbi:() ja ei tea, kuidas seal aru saamisega lood on, sest no olgem ausad, hispaania keelne füüsika, keemia jne pole just eriti lihtne mu jaoks.. Juba eesti keeles on raske.
Paljud räägivad, et teistes riikides on koolis nii kerge, sest see teema on neil juba Eestis läbivõetud vms, aga minu kohta see ei käi. Nt matemaatika jne. Mõtlesin, et mis kuradi jama see on, et mina neid teemasid õppinud pole ja tuli välja, et paljudel kordadel(?) ütlevad seda need õpilased, kes läksid vahetusõpilaseks peale 10. või 11. klassi ja need teemad on õpitud 10. klassis. Eks mul on ka mõned teemad, mida nemad õppima hakkavad, juba selged, kuid siiski õppisin siin mitmeid uusi asju.

Perega pole probleeme olnud ja sõbrad on ikka nii head nagu nad kogu aeg olnud on. Ülirahul!
Aeg möödub kiiresti ja tean, et see viimane osa läheb veel kõige kiiremini mööda. See kõik on lihtsalt nii hirmuäratav. Muidugi tahan Eesti pere ja sõpru näha, kuid ma ei taha siinseid siia maha jätta. Õnneks saan ma siia kauemaks jääda.
Minuga juhtub siin vääääga tihti pisikesi halbu asju, mis tõmbavad vahepeal tuju ikka korralikult alla. Praegu olen kuu aega ilma telefonita olnud ja siin seda parandada ka ei saa. Aga mis seal ikka.
Olen tänulik, et mul selline õde on, nagu Melina. Enne vahetusaastat polnud mulle pähe ka tulnud, et ma võiksin kellegagi sellise suhte luua nagu temaga. Mul on selline tunne, et ma olen temaga üles kasvanud. Kuradi lahe on elada koos inimesega, kes on nagu teine sina ja kellega sa räägid absoluutselt kõigest ja kes sind a l a t i mõistab. Love her so much it hurtsssssss.

Igatsen maitseaineid, sest siin on üldiselt maitseaineks sool. Äädikat kasutatakse ka salatite jaoks. Õnneks..
Veel igatsen muidugi pelmeene hapukoorega. See PEAB olema mu esimene söök Eestis. Kui kohale jõuan, peame otse kuhugile pelmeene sööma minema emme!!!
Igatsen emme tehtud küpsetisi ja koduseid kooke. KOHUPIIMAKOOKI.
Igatsen suvel ükskõik mis kellani magamist.
Igatsen head maitsega vett ja väherasvaseid toite.
Igatsen Jussi.
Ja veits oma sõpru ja pere ka.






Isa kaunistas San Lorenzo mängu ajaks kodu ära




minu õed!!!!!


















teisipäev, 6. jaanuar 2015

Hola!
Mulle tuletatakse ikka vahepeal meelde, et mul on blogi ja oleks tore, kui seda ka täidaksin.. Panime väiksema õega koogi ahju ja kuna mul pole hetkel midagi muud teha, siis üritan ennast kokku võtta. (Ma ei tea miks me öösel kell 1 kooki teeme..)

Jõulud

Jõulud said see aasta mööda saadetud ilma jõulutundeta, kuid pole midagi teha. 23 käisime perega omale jõulukinke valimas. 24 hommikul käisid ema ja isa jõulutoitu ostmas ja mina tegin Anaga kirjut koera ja pärast hakkisime suure anumatäie puuviljasalatit ja olime niisama. Skypesin perega ka ja põhimõtteliselt võin öelda, et veetsin jõulud nendega ka :D Oleks nagu mingit jõulufilmi vaatanud. Hetkeks tuli igatsus ka veitsa peale, aga see läks õhtuks õnneks üle.
Sättimise ajaks panin mängima jõululaulud, et äkki tuleb natuke jõulutunnet. Vist isegi mingiks hetkeks tuli, aga umbes sama kiirelt see ka läks. Tassisime kõik asjad autosse ja sõitsime ühe tädi (või onu..) koju. Autos keeras kõhus ikka normilt, kuna isapoolne suguvõsa on väga suur ja väga paljudega neist varem kohtunud polnud. Aga õnneks läks kõik hästi. Musitasin kõik need u 25 täiskasvanut ära ja nad on väga toredad. Üks onu on eriti sillas, et ma siin olen ja alati kui mind näeb, räägib megalt. See on muidugi äääääretult tore. Kõik suhtusid minusse väga hästi. Üks onu isegi vahetas poole söömise ajal mu asadotüki välja, et ma saaks ikka väga hea tüki :D
Kui kell lõi 00.00 soovisid kõik kõigile häid jõule ehk kõik musitasid kõik jälle läbi. Siis mindi kuuse alt oma kingitusi otsima. Pärast sõime magustoite ja kõigile väga meeldis kirju koer ja küsisid retsepti. Awwyea. Siinne jõuludele omapärane toit on magus. Need mandlid, mida hansapäevadelt jne osta saab, igasugused keeksid, puuviljasalat, kommid jne jne jne. Siidrit ja shampust juuakse ka põhimõtteliselt ainult pidustustel.
Kella kahe paiku läksime Vale juurde ja saime seal tüdrukutega kokku. Veits hiljem tuli meile isa järgi (teised läksid taksoga) ja hakkasime Cameloti jõulupeo poole sõitma. Peol oli ikka korralikult rahvast ja möödus kiiresti. Esimene kord elus kui jõuludel peol käisin!!
25 käisime perega seal samas kohas kõigiga veel lõunat söömas ja saidki läbi jõulud.

Aastavahetus

Hommikul käisid ema ja isa jälle oste tegemas. Sama toit. Olime päeval kodus ja midagi erilist ei teinudki. Õhtul käisime kirikus misa'l. Usuteema tõmbab mul vahel enesetunde nii alla, kui üldse tõmmata saab. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas osad inimesed ei saa aru, et kõik riigid, rahvad jne pole samasugused. Iga inimene on erinev. Kui usun, siis usun. Kui ei usu, siis ei usu. Keegi pole oma religiooni (või selle puudumise) pärast kuidagi halvem inimene. Mulle on jäänud mulje, et paljudel siinsetel on väga raske sellest aru saada. Vahel tunnen, et nad mõtlevad minust kui vähem väärt inimesest, sest mul pole religiooni. Omavanuste seas on kõik okei, enamasti ikka teatakse, et kõik pole nagu Argentiinas, aga näiteks minu väiksem õde oli väga üllatunud, kui sai teada, et ma pole ristitud, ei käi misal jne. Vanemad inimesed on ka rohkem sellised, kes seda omaks võtta ei taha. Kui ütlen, et ei usu Jumalasse, siis järgneb piinlik vaikus. Ma ei tea, kas ma peaks häbi tundma? Vast mitte. Piinlik on pigem see, kui Sina ei suuda omaks võtta, et kõik ei ela sellist elu nagu Sina, kõik ei mõtle nagu Sina. Mina ei pea ennast sellepärast halvemaks inimeseks. Samamoodi ei pea ma endast halvemaks inimesi, kes on religioossed.
Tundsin ennast peale kirikuskäiku väga halvasti, sest õde sai alles siis teada, et ma pole usklik. Mind panevad küsimused nagu ''Miks te üldse jõule tähistate seal Eestis?'', ''Kuidas seal misad on?'' jne väga veidralt tundma. Vanaema kodus õde küsis mult, et mis juhtus jne ja kui ma talle seletasin, siis hakkasin nutma. Rääkisime üsna pikalt sellest teemast ja üldse kõigest. Teises kultuuris elamine pole nii lihtne, kui see tunduda võib!!!
Sõime kõik koos (aastavahetuse veetsime emapoolse suguvõsaga) ja siis hakkasime sugulastega sättima, et pärast peole minna. 00.00 lasti palju rakette ja soovisime head uut aastat jne nagu ikka. Poole 2 paiku sõidutas isa meid Melinaga ühe sõbra juurde, kus meil previa oli. (Previa on see, kui sõbrad saavad enne peole minekut kellegi juures kokku. Juuakse veits jne ja pärast minnakse koos peole. After on see, kui peale pidu minnakse kellegi juurde, et veits midagi süüa ja niisama olla. Väga tihti on see minu kodus..)
Peol oli väga palju rahvast ja väga palav. Sees ma käisin ainult ühe korra. Aga pole oluline, sest paljud mu sõbrad olid ka väljas. Sees oli tõesti kohutav. Muidu oli pidu minu jaoks küll lahe. Uus aasta sai väga hästi vastu võetud :)

Vahepeal olen ikka oma sõprade-sõbrannadega kokku saanud, peol käinud jne.
Detsembri keskel oli YFU orientatsioon ka. Sellest panin ainult natuke pilte, aga midagi ei kirjutanud. See möödus ka hästi. Veidi aega olin küll kurb, kuna see oli täpselt minu jaoks kahe kõige tähtsama lõpetamise ajal, mida ma poleks tahtnud kaotada, aga mis seal ikka enam teha. Toimus ühes linnas, kuhu sõitsime kokku umbes 6 tundi. Esimesel õhtul-ööl ei teinud midagi. Sõime ja olime niisama. Järgmiseks päevaks olid planeeritud tegevused ja rääkisime igasugustest asjadest. Arvasin, et on midagi tähtsamat jne. Aga ilma selle orientatsioonita elaksin ka väga hästi ära, midagi uut nagu ei kuulnud seal. Kolmanda päeva veetsime lihtsalt basseiniääres lebotades, ujudes, süües ja muusikat kuulates. Yfukatega on A L A T I lahe koos olla.

Ma ei suuda uskuda, et olen omale siin nii head sõbrannad leidnud. Mulle tundub, et nad on mu enamvähem täiesti sõbrannaks võtnud ja mulle nii meeldib nendega koos olla.
Pere on ka ülim. Eriti hea on suhe Melinaga. Poleks uskunud, et ma oma vahetusaasta jooksul nii hea suhte suudan lüüa. Me oleme nii sarnased ja meil on alati millestki rääkida. Ma räägin talle absoluutselt kõigest ja tema mulle. Ta on mulle niiiiiii kallis!!!!!!!!!!!! Muidugi mu ülejäänud pere ka, aga siin on Melina minu inimene. Ma ei taha oma elu ilma temata ette kujutada.  Ma lihtsalt ei suuda sellele mõelda, et ma ükspäev oma inimesed siia maha pean jätma. Oma sõpru Eestisse jätta polnud üldse nii raske, sest ma ju teadsin, et tulen varsti tagasi. Aga siit lahkumisele ma ei suuda mõeldagi. Ma ei kujuta ette, kunas ma siia tagasi tulen. (Emme, soovitan raha juba praegu kõrvale panema hakata..) Mul hakkab alati kõhus keerama, kui mõtlen sellele päevale, kui bussijaamas bussi ootan, et Buenos Airesesse lennukile minna. :(

Suvevaheaega on veel umbes 1,5 kuud jäänud. Kuna oleme 12. klass, hakkavad nüüd ulme pidustused pihta. See on siin alati nii olnud, et 12. klass pidutseb aasta läbi meeletult. Niiiii kahju on, et ma aasta lõpus siin ei ole, sest siis on kõige lahedamad üritused. :(:(:(:(:(:(:(::(:(:( Praegu kantakse klubides vilesid, prille jne kaasas ja lauldakse 12. klassi laule (laulud liidritest jne). Siin näidatakse väga tihti pilti tehes sõrmedel, et mis klassis sa oled. (Gümnaasiumis nn 5 klassi ja näitad siis sõrmedel nt 4 või 5) 12. klass on siin lihtsalt niiiii lahe! Ja siinsed peod on niiiiiiiiiiii lahedad.
Sõbrad Eestist, tulge peole!?!??!


Siinsed sõbrannad ütlesid, et nad tõlkisid mu blogi..
Besosss Tami, Cande, Flor, Angie, Virgi, Meli, Vale, Lupa, Eli y Ori!!!!








Peale mango söömist.. Siin on need nii valmis ja mahlased ja head ja ma armastan mangot.

Väga populaarne jook Fernet


Minu pere

Camelot nädalavahetustel. 3 siseruumi´+ suvel on avatud 2 väliruumi. Ruumid avatakse olenevalt kui palju rahvast on. Vahel on nt avatud ainult kõige suurem siseruu, vahel kõik 3 siseruumi. Suvel enamasti on 1 siseruum+1 või 2 väliruumi. Iga nv on ikka korralikult rahvast.

Jõulud